mis on su Masterplan?

Mõte või eesmärk. Laiemas tähenduses. Et siis kas elu mõte või inimese elu eesmärk. Seda peavad ikkagi paljud inimesed oluliseks.

On inimesi, kes pole religioossed (irreligious on huvitav termin), aga kes lähenevad sellele küsimusele ratsionaalsest, filosoofilisest küljest. Selline lähenemine (enamikel juhtudel) lõpeb kas otsese ummikseisuga nendele, kes ajavad taga seda lõplikku filosoofilist Tõde või siis hoopis valikuga - mina arvan, et (minu) elu mõte on see-ja-see. Ehk siis individuaalne valik, mis on kellegi jaoks kõige olulisem või meeldivam.
Siis on veel irreligioosseid inimesi, keda filosoofia (ja eksistentsiaalsed mõttekäigud) ei huvita. Ma ei tea, mida nad sest teemast üldse arvavad. Võib-olla osad leiavad, et see on liiga kauge? Arutleda ja otsustada saab küsimuste üle, mis on siinsamas lähedal - mis ametit ma pidama hakkan, mis autot endale tahan, kuskohas elada tahan, missugust peret jne. Või siis on nende kõrval ka inimesed, kes leiavad, et eks ikka terve meie elu eesmärk on olla võimalikult head inimesed. Anda edasi positiivseid emotsioone, üritada parandada elu, teha elamine kõigele ennast ümbritsevale paremaks. Eks see vast ole selle inimgrupi kõige õilsam mõte.
On ehk veel teaduslikke-industriaalseid inimesi, kes leiavad, et elu mõte pole üldsegi individuaalne, vaid see küsimus puudutab tervet inimkonda korraga. Meie ülesandeks on hoida planeeti, areneda teaduses, areneda hariduses, areneda ajas ja ruumis, säilitada enda olemasolu.
Ja siis on religioossed inimesed, kelle jaoks on see küsimus mu meelest kõige lihtsam. Neil pole vaja kaua püsida filosoofilistes vaidlustes, kus ratsionaalse mõttekäigu lõpptulemuseks saab õige vastus. Neile annab vastuse nende usk. Lihtne! Religioossele inimesele on küsimus väga individuaalne. Peab hoolitsema enda hinge eest ja ehk, kui leiad võimalusi, ka aidata kellegi teise hinge. Lõplik eesmärk on jõuda surma järel Paradiisi (või siis teine sihtpunkt, mille antud religioon välja toob), seega on terve eluea mõte ennast selleks ette valmistada ja säilitada enda karma või hinge puhtus.

Minu seisukoht...
Religioossest poolest nii palju, et mina olen valinud uskuda reinkarnatsiooni. Nii et sellega pean ma oma ratsionaalses mõttekäigus arvestama ja eks paljud mu eeldused ja väited tulenevad seeläbi mu subjektiivsetest arvamustest ja uskumustest (ehk soovidest).
Eesmärk tuleneb sellest usust - eesmärgiks ja mõtteks on surres olla enamat kui olid eelmises elus surres. Eesmärgiks on areneda.
Vaatame inimest.
*Tal on viis kergestimõistetavat, arusaadavat tajuvälja.
*Tal on emotsionaalne suutlikkus/võimsus: empaatiavõime tugevus, platooniline armastus, ema/isaarmastus, kadeduse ja viha võimekus jne, igal inimesel on omad suuremad ja nõrgemad emotsionaalsed väljad.
*Tal on intellektuaalne võimekus: on inimesi, kes on suutelised korraga lugema/kirjutama ja kuulama kahte(või kolme) täiesti erinevat asja; on inimesi, kes suudavad lugeda 500 000 sõna minutis (keskmine on 2500 või midagi); on inimesi, kes suudavad matemaatilisel tasandil ette kujutada mitte ainult 4-dimensioonilisi objekte, vaid tegema arvutusi ka 5-tasandiliste objektidega; on inimesi, kes suudavad oma tahtele vastavalt ärgata unes ja teha seeläbi oma teadvusega igatsorti eksperimente; on inimesi, kelle jaoks võõrkeelte õppimine on väga lihtne ja kes mõistavad ladusalt rääkida, lugeda ja kirjutada kümnes eri keeles; ja veel palju enamat - fantaasiavõime, musikaalne orienteeritus, analüütiline, matemaatiline, eetiline, humanitaarne mõtlemisoskus jnejne.
*Tal on ka veel nö spirituaalne võimekus. Ma defineeriksin siinkohas seda kui võimet mõõta(lugeda) ja kontrollida oma keha, emotsioone ja mõtteid. Tai-Ji, jooga või muude tegevustega kaasnev Qi tunnetamine, meditatsiooni läbi mõtete puhastamine ja jälgimine, harjutused oma tunnete rahustamiseks jne.
*Tal on veel ka muid võimeid, mis ehk on liialt laialipillutatud, et moodustada kindlaid grupeeringuid. Olulisteks pean ma kindlasti veel huumorimeelt, sisemist motiveeritust ja võimet leida ka kõige lihtsamas midagi vaimustavat, geniaalset .

Ja arutlustega oma peas (ratsionaalne analüüs teoloogilisel teemal) olen ma jõudnud arvamusele, et hinge rändamise pärast keha surma määravadki ära just need kõiksugused võimed-võimekused - mis tasemel need antud inimesel olid. Ja seega on (püha) elu eesmärk areneda, areneda üksikinimesena igal võimalikul väljal, kus selleks võimalust näed.
*Füüsiline võimekus ja oma keha tundmine - võta osa Capoeira tundidest, et oma keha kontrollida, või tegele hoopis Parkour'iga või joogaga, ujumine jne, mis iganes hoiab keha tugevana ja mille läbi inimene suudab kehaga just seda, mis antud isikule on meele- või loomupärane.
*Emotsionaalne haardeulatus - muidugi, õppida armastama. Sügavalt, laialt, peenelt, kirglikult, filosoofiliselt, meeleliselt. Ma ei arva, et viha ja muud negatiivsed tunded on otseselt halvad (see pole patt), ka neis avaldub oma võimekus ja kõik emotsioonid on ikkagi ühtemoodi objektiivse väärtusega (või ka mitte, ma ei võta selles küsimuses otsest seisukohta).
*Intellektuaalne tung kõrgemale - muidugi, õppida terve elu! Siin on oluliseks faktoriks suhtumine. Ma soovin sügavalt, et mu suhtumine õppimisse oleks olnud juba varajases nooruses teistsugune (ja see suhtumine on ka praegu muutlik). Seda võimekust saab igatpidi tõsta - õpi kiirlugemist, loe palju, õpi kasutama erinevaid tööriistu, erinevaid programme, tegele mõttetööga, treeni mälu jne. Ürita terve päev hoida end vaimselt värskena, hoidu lihtsakoelisest meelelahutusest interneti või televisiooni vahendusel. Suhtle palju ja teemadel, milles sul on võimalus teiste käest midagi uut teada saada. jne.
*Spirituaalne pool... Ma ei arva, et see tähendab, nagu peaks palvetama või püüdlema vagaduse poole, ei. Ma leian, et peaks üritama püsivalt imetleda eksistentsi oma kõigis valdkondades (ehk siis justkui admire and love God's creation) ja leida sellest endale rõõmu ja energiat.

Keeping up with this plan, it seems to me, develops in you
the Eternal Sunshine of the Spotless Mind.

Seda kõike on vist küll palju palutud ühelt inimeselt. Ma olen laisk, me kõik oleme, aga sellist ideaali ees hoides jõuab siiski ehk edasi püüelda. Ja kui endasse juurutada taoline suhtumine elamisse, siis selle eesmärgiks pole kaugeltki mitte ainult see elu mõte, mida mina promon. Kui sellisest suhtumisest kujuneb elupikkune harjumus (enesetäiendamine - missugune imepärane harjumus!), võib oodata ka täisväärtuslikku elu ja suure tõenäosusega kõrget võimekuse püsimist surmani välja.