See eksistentsiaalne missioon on omane kõigile meile, kes me kummardame progressi ideed. Lakkamatu areng: oma tajude intensiivistamine, oma tunnete võimendamine, oma mõtete avardamine. Olete te kunagi näiteks ühistranspordis sõites tundnud mingitsorti ebamugavust valgusfoori taga seistes ja hetkest, kui buss jätkab sõitu, on enesetunne kohe kuidagi parem? Me ei kannata paigalseisu, me armastame voolavat edasiminekut paremuse poole. Progress on... ma ei teagi nüüd öelda, mis see täpselt on. Omadus? Tendents? Mis iganes see ka poleks, ma leian, et seda peaks kummardama ja kiitma taevani.
Pean pettumusega tunnistama endale, et sellest Miku poolt välja pakutud "kaks-nädalat-pimedust" plaanist ei tule midagi välja. Veel kuu aega tagasi uskusin ma seda tõsimeeli ise. Olin veendunud, et saan sellega hakkama ja teen ka ära. Aga...
See oleks iseenda halvamine. Justkui sügavale orgu minemine, täiesti abitu ja kinniseotud. Veel hullem, selles orus kuskil kõrgemal on siis ka mu tuttavad, kes mind aitama peaksid. See oleks sõprade koormamine väga rumalatel põhjustel. Selles ajavahemikus, kevadhullumeelsuses, kerkib üles kõiksugu ettevõtmisi, mida poleks võimalik teha, pealegi on vaja keskenduda õpingutele. Taolist asja saab korraldada vaid suvel. Ja kas pimedana ka tegelikkuses hakkama saaks... ma pole kindel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
paigalseis imeb, see on kindel.
just hetk tagasi viimase bussiga koju tulles ma nautisin neid kurve, mis olid kiired ja kõverad. mm.
ma arvan, et bussijuht tahtis ka ruttu koju saada :)
Post a Comment