Hettakorii no Ottokotou

Kasutaksin võimalust vastata Allari küsimustele, tutvustamaks lähemalt oma maailmapilti. Ütlen kohe alustuseks ära, et see on vaid mu oletus, arvamus, lootus, whatever. Loogika ja fantaasia koostöö vili.

Lõpp-punkt on olemas ja see lõpp-punkt ongi see "asi" mis ainsana tegelikkuses väärib jumala nime. See on eksistents ise. See pole olemine olendi kujul, vaid olemine kõiksuse kujul, tajudes seda kõike, omades arusaama kõigest ja olleski kõik. Jumal on iseenese tajumine kõige oleva tasemel. See pole mingi isik, vaid kõrgeim kogemise vorm, kuhumaani me kõik oleme suutelised välja arenema. Seda võib nimetada ka Nirvaanaks, ent budistidele pean ma heidutuseks märkima, et inimene pole kunagi niivõrd suur olend, et sinna peale oma surma otsejoones jõuda. Peale surma on võimalik inkarneeruda kuskil teises "maailmas" kõrgemat sorti olendina, peale kelle eksistentsi lõppu on kuidagimoodi võimalik jõuda ka kõrgemale. Teel jumala poole on ka olendid, kes oma olemuselt meenutavad neid jumalaid, keda meie kummardame - god-like creatures, ning sellest veel edasi ja edasi, kuniks lõpp-punkti välja.

Seal puudub liikumine, kuna seal oleme me kõiksus ja tajume kõike ja saame kõigest aru ja multimiljon muud asja, mida meie väiksed ajud ei suuda hoomata.

Meie edasiliikumine pole puhtalt meie enda teha, motivatsiooniks pole hirm või midagi, see on suht iseeneslik ja tuleb oma kättevõidetud atribuutide pidevast ja arendavast kasutamisest.

Regressioon on võimalik ja paljud seda ka praktiseerivad. Õigemini pole see päris degenereerumine, aga igastahes on see väljasoleva tarbimine, mitte seesoleva kasutamine ja arendamine. Aga kas seda põhjustab lihtne hedonism, seda ei julge ma väita. Ka hedonismis võib näiteks intellekt areneda ju. Aga asi pole ainult intellektis muidugi, kuigi see on üks ääretult oluline osa progressist.