Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band

Albumi cover on niiii lahe (kurat, tglt see sõna ei anna üldse täpselt edasi seda pilti, aga midagi paremat ikkagi pole). Biitlite endi kõrval, vasakul, on neli ülikondades väga biitlitesarnast kuju, ent kes siiski pole biitlid. Üks näeb küll välja nagu Ringo, aga nad näevad ka ääretult noored välja. Ringo seisaks, nagu ta justkui leinaks haua ääres. Aga John ja George naeratavad laialt.


See pole The Beatles, see on Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band, nagu nad kohe algul selgitavad. Kokku on biitlereligioonis 13 piiblit ja kaheksas biitelpiibel kõneleb meile paradiisist ja õndsusest. See muusika jätab maha rohelist värvi kiirgava pinnase ja laulud ise on justkui sillerdavad pilvehämud, mis puistavad meid üle ekstaasiga. Rõõm, rõõm, rõõm ja õndsus. See pole hape, see on lihtsalt värvikirju elurikkus, mille nad läbi happe avasid endas.
"I used to be mad at my school"
"Now I can't complain" - ja see on öeldud täielikus joovastuses

"I have to admit it's getting better - a little better all the time"
"Can't get no worse" - ja see on ju kahemõtteline! Et kas "enam hullemaks minna ei saa!" või et "midagi halba ei saa enam juhtuda"

"When I'm Sixty-Four" on abieluettepanek, ent midagi palju sügavamat ja ilusamat kui lihtne ettepanek



................nr 1 ........................nr 2
.............../\__/\........................___
............/............\.................../.........\
...........|.............|..................|...........|
............\........../......................\___/
..............\__/.............

Ok, need on halvasti kujutatud. Igastahes on need tegelt torud, täiesti ümarad, va see muhk nr 1-s. Korrake peas seda mõtet:
"Kui see oleks nüüd üks hästi suur toru, mida mööda ma alla libiseksin pea ees, pean olema ettevaatlik seal, kus nr 1 vaheldub nr 2-ga. Seal kaob muhk, ma võin oma pea ära lüüa (või kaela, rinna). Seal pean väga täpselt ja kõvasti kätega lööma, et lendaksin sellest muhulõppemise seinast üle. Ja siis ma libisen hästi kiiresti edasi. Aga kõik on korras, ma jään ellu. Kuigi ma libisen suure-suure kiirusega pea ees maa poole, suubub toru ookeanisse (sügavasse, kus kive ka poleks) ja ma sukeldun pea ees. Ja siis ma vaatan, et seal on üks väike saar ja ujun saare peale. Ja nüüd olen ma täiesti üksi väikse saare peal..."
Kuidas võiks see sind mõjutada, maanduda inimtühja saare peal? Missuguseks su elu kujuneb ja kuidas sa sellele reageerid?

Saatus justkui mõnitaks mind. Minu kohvris oli 50 senti. Oleks siis vähemalt viis kroonigi olnud, nii palju on mul rahakotis. Aga see on mündine ja see ei kvalifitseeru tegeliku raha alla muidugi.

Kanal 2's jookseb see trikimees praegu. Tühja, katkise õllepurgi tegi ta jälle terveks ja pani õlut ka täis. Lahtise saapapaela pani ta kinni lihtsalt jalga raputades. Nüüd tuleb reklaamipaus ja siis jätkub. Kiirustage, ehk veel näete! Ta on vaimustav tüüp. Tahaksin tõesti, et ta pronkssõduri ära võluks.