Ok siis, meil pole enam autot. See küll seisab maja ees edasi, aga sõita sellega enam ei saa. Eluohtlik. Tagaratas on viltune ja parandada ei anna (annab, aga uus auto on odavam). Pealegi hakkaski see punane liiga märjaks minema... Viimased kuud oleme me õndsas teadmatuses ringi kimanud, meie elud niidi küljes kiikumas. Wihii!
Uus auto tuleb hõbedane-hallikas ja Volkswagen. Ja mina ei saa sellega sõita.
They never let you play with their new toys!
Ja Taavi on oma kulmu ära lõhkunud. Mängis paberlennukitega (sic!). Nüüd on tal üks silm kinni paistetanud ja ta näeb nii kuri välja.
Keskealiste inimeste elu tundub olevat nii... dull, so incredibly dull. It's so depressive and dull! Aga tglt äkki neil pole üldse halb, äkki nad lihtsalt elavad oma laste jaoks. Working late hours, have no free time, depressive people around and so on - well, it doesn't matter, as long as the kids get their fun. Me ei saa neist aru, aga neil on hea, kui meil on hea ja muu ei loegi. Äkki on nii? Muidu peaksid kõik keskealised suitsiidsed olema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
kohutav kodu-töö-kodu marsruut,mida ma enesele ealeski ei sooviks
minu ema jõuab küll päris palju pidutseda ja mitte ainult tema vaid enamus kontsertimaja inimesi:D it's all about how you build your life, you'll have time if you give yourself time.
ma edastan kutsed juba praegu - 23. aprillil 2027 on minu juures saunapidu (missiis et mul vb sauna ei ole). riietus ajastule kohane ja joogid omalt poolt.
PS! Läheb rajuks!
Post a Comment