L'isle joyeuse

Mida suurem on ühises asupaigas elav inimgrupp - mida suurem on linn - seda rohkem on indiviidil vaba ruumi, sotsiaalses mõttes. Külakeses elav inimene võib tunda end palju aheldatumana kui suurlinna elanik. Ma väga naudin seda tühja ruumi, mis kaasneb Tartus elamisega. Linnas üksi liikumine on vaba ja see lai tühjus mu ümber, täis inimesi, on rahustav. Mõningad tuttavad näod, kellele noogutada tervituseks, et oleks ka olemas tõdemus, et ma pole üksi siin. Tartus pole üksindust, on vaid suur-suur personaalne ruum.

Blog on üks huvitav fenomen. See ju pole päris päevik. Traditsiooniline päevik on midagi isiklikku, mida ei avaldata teistele. Pigem on blog võimalus avaldada oma tundeid, mõtteid, oma elu läbi enda valitud meetmete oma tuttavatele. Muidugi on fotoblogid jne, aga blogi kirjutame me muuhulgas ka personaalseid asju, mis valitsevad meis olles üksi. Ja teised saavad neid lugeda, saades rohkem aimu meist kui inimestest ja nii saame end hoida sõprade eludega kursis ja neile kaasa elada. Ja iga blog on mingis mõttes erinev. On kümneid eri suundi, milles isik saab kirjutada. Ja igaüks neist annab aimu, millele on suunatud isiku tähelepanu tema elus. Ühe uue suuna on võtnud ette Sass, kelle blog asub siin.
Krt, Taavi, avalda ennast! Kui kaua peame me vaatama neid Amelie pilte. Vahepeal on suga juhtunud kümneid asju.
Ise tahtsid, et ma blogima hakkaks. Nüüd nõuan sult sama :)

Hea küll, nüüd liigun ma välja, et viia ülikooli raamatukokku üle aja läinud raamatu ja ehk... otsin linnast ilusat-augulist lusikat. Ja ehk toidan kuskil linde. Raha mul ju veidi nüüd on, saan saia osta. Pluss saan veel ühe päeva kuulata Sassi iPod-i.