Just hoidsin pikka aega käes varandust. Nüüd seisab see ekraani kõrval ja ma siiamaani vaatan seda. Kui välja arvata kaks sõrmust ja mu varalahkunud mp-player, pole ükski materiaalne objekt mulle niivõrd väärtuslikuna tundunud. Ma maksin selle eest palju raha, nii et andsin endast ära mingi osa. Väljateenitult oman seda nüüd. See on justkui kullakang, ainult et ilusama kujuga ja kõige kaunima rohelise värviga. See väline ilu ning selle sees peituvad unenäotaolised visioonid ja lubadused on mind ära võlunud. Ma oman aaret ja ma armastan seda, nagu tüdrukud armastavad teemante.
Ivar jõi eile liiga kaua ja ehk ka liiga palju, sest täna hommikul ta mu telefonikõnesid ei kuule. Ma olin targem, kurnasin end pimedatel tänavatel kõndimisega ja olin hommikul juba 8.45 üleval. Sain Sassilt iPod-i koos vastikute kõrvaklappidega. Sain Ivarilt veidi paremad kõrvaklapid, aga lõpuks võtsin kodust Krissule kuuluvad väga head kõrvaklapid. Ja kuulasin palju Bonobo-d. See on kõndimiseks ideaalne, instrumentaalmuusika mis jätab ruumi mõtetele, andes neile laulule omastes värvides keskkonna.
Sain Ivari kätte. Ütlesin, et helistan viie minuti pärast uuesti ja ta hüüdis "EI!"
Niisiis... Ok, ok, kümne minuti pärast :D
8 comments:
u, sul on need alles :)
kas cd-pleier ka kuskil olemas on veel :p?
mmm, ma nägin ka seda rohelist ilu (:
(aga mina kuulan plabebot, kui kõnidima lähen.. ja sina pole ikka Sassi ära rääkinud, et seal ÜHE minutiga plaadike valmis teha :/)
cd-pleieri võin tagasi anda, ta on liiga upsakas - she won't play with me.
ei usu, et ta upsakusest..nagu vanad ja väsinud naised ikka - mängulust on lihtsalt kadunud,
mis see roheline on?
kapsapea?
i must have some!
vastamata küsimustele loon saladusi ;)
Post a Comment