"I wish for world peace"

Oma tulevikuga seostuvad soovid, unelmad, ambitsioonid... on mul praeguseks omandanud juba suhteliselt selgepiirilised vormid.

See, mida ma tahan oma edasise eluga peale hakata, seda ma tean. Olen seda lauset juba liiga palju kasutanud, aga mis seal ikka - "ma ei taha maailma läbi rännata, vaid läbi elada". See on hüppamine võõrkultuuri, sinna sissesulandumine ja osakssaamine sellega. Mitte kogu maailm, olulisemad punktid. See annab võimalused teha suvalisi traditsioonilisi töid, mille kõrvalt saan ka kirjutamisega tegeleda. Ja lõppsihtpunkt on ka teada. Mõned teist teavad sedagi juba, aga samas ei julge ma seda väga palju avaldada. Äkki sõnun ära? Mõeldes selle punkti peale pean oma suurimateks vaenlasteks lapsi, kes mind aheldaksid ja ei laseks mul oma soove rahuldada.

Lähitulevikuga seostuvad unistused on täiesti teostatavad ja sõltuvad puhtalt mu enda tööst. See seisneb kevadises-suvises raskes töös, mille tulemusena oleks sügisel mu ümber rahuldav finantsolukord, rahuldav uus eriala ülikoolis, rahuldav uus elamispaik ja rahuldav uus arvuti. Ehk ka roller. Ehk ka midagi veel.

Ja kui mõelda veidi laiemalt, siis on mul teada ka oma eksistentsiaalne missioon: saada jumalaks. See nüüd ei tähenda, et ma kavatsen saabuda paradiisi ja mõrvata Jehoova või koguda enda ümber usufriigid ja panna end kummardama. Vähemalt üks inimene (ehk veel üks või kaks) saab korralikult aru, mida ma selle all mõtlen. See tähendab kõrgemale jõudmist - Higher! Ja selle, mu jaoks oluliseima, missiooni põhjal on mu elu kõrghetkeks surm. Ma ei karda seda, ma ootan seda ja armastan seda. Aga samas oleks mul veel vähemalt veidi aega vaja, et siin maksimaalselt edasi areneda.


Need kolm iseloomustavad seda, mida ma ootan sest reaalsest maailmast. Minu fantaasia-maagia sooviks aga oleks olla Hermese ja inimese ristsugutis.
Olend, pealtnäha tavaline inimene, ent kelle energiavarud on lõppematud ja kelle hüppevõime oleks umbes viis meetrit. Ma tunneksin valu, aga ma ei saaks vigastusi ega jääks kunagi haigeks, kuigi külma ka tunneks. Siis võiksin ma joosta kui segane Tartust Tallinnasse mööda põlde ja metsi, hüpates üle jõgede ja vahepeal peatuda, hüpates mõne sümpaatse puu otsa. Ja ma ei peaks kunagi hingeldama :)