Mul meel astus murede tormis. Kahtlused külma tuulena kananaha esile tõid. Vaagisin pinda, mida mööda olen rännand, pind paistis märg ja mudane. Ja mõtlesin siis nii: kas ülalt tulnud vihmad muutsid mul pinna nii poriseks, et terve tee vaid jalge ette vaatama pean?
Nii jäin ma seisma.
Pilk veel maas, seedimas pinda, tundsin end alistatuna – justkui oleksin alla vandunud, maha jäänud. Ent pilgu tõstsin vaatamaks üles - seal polnud vihma. Heitsin kõrvale oma pagasi, sain lahti koormast. Jättes pinna jäin otsima selget taevast. Pikka aega vaikuses pilvi eemaldus mu eest.
Nii sain ma päikese.
Siis seisin, justkui puhkaksin, ja soojus naasis kerre. Ei jooksnud, ei kõndind, ei tõusnud ega langend, ei sulenud silmi. Nii olin kaua ja pinnas all kuivas. Lombid taandusid, nende augud said nähtavaks, porist sai taas kindel jalgealus.
Nii jätkasin ma teed.
Meel vabanes teepinna jälgimise vaevast, selges valguses silmitsesin ümbritsevat.
1 comment:
Miks sa ei ole http://blog.tr.ee/-s?
Ja paluks rohkem kirjutada, mul on nii huvitav!
Post a Comment