anti-nartsissism

Kohalik sõjaväelinnak oli vana ja jäetud maha juba aastat kümme tagasi. Suuremate ehitiste hulgas aga istus silmatorkamatu kasarmuhoone ja kuigi kõik teised hooned olid juba ammu vandaalide poolt rüüstatud, purukslõhutud, oli see seisnud puutumatuna. Isegi välisuks – tõsi, lahtimurtuna – kinnitus veel maja külge. Seda hoonet läkski Mart hilistel öötundidel põnevuseotsinguil uurima. Taskulambivalgel kõndis ta toast tuppa, et uurida mööblit ja ehk leida ka muud huvitavat.

Kõndides tubadevahelisse koridori leidis Mart ehmatusega seinalt peegli oma kujutisega. Sõrm lasi lahti lambi lüliti ja saabus pimedus. Ehmunult vajutas ta nuppu uuesti, hoides sõrme hetkeks all, et siis ära võtta. Valgus süttis, ja kustus taas. Ta proovis uuesti. Ja uuesti. Hetk valgust, hetk pimedust. Sellise rütmi saatel pööras Mart pilgu taas peeglile ja avastas sealt oma hirmunud näo. Iga kord valguse süttides nägi ta oma ehmatust täis silmi. Ta süda kiirendas löömist ning närviline kuumus kandus üle ta keha. Valguse käes vaatas ta oma nägu, mis iga lambisüttimisega muutus kahvatumaks. Näha omaenda hirmunud silmi tekitas tas õõvastust. Iga valgusesähvatus deformeeris ta palet üha enam hirmugrimassiks ja iga vaade oli õudsem kui eelmine. Ta jalad nõrkusid, süda kiirendas löömist, nahk kattus higiga ja muutus üha valgemaks, üksikud varjud ta näol muutusid üha teravamaks ja kurjakuulutavamaks, lihased tõmbusid krampi, silmad metsistusid. Mart oli kivistunud, sõrm refleksi ajel üha vajutamas lambilülitit, meel tunnistamas õudusega omaenda hirmu.


Otsingute käigus leiti ülejärgmisel päeval ta laip. Hilisema lahkamise tagajärjel avastati üllatusega, et noore mehe surma põhjustas südamerabandus.