Tuulest toodud sõber, peagi lahkunud

Kuidas mul läheb?
Perioodilised rahulolematuse lained iseenda vastu, mis on tingitud tundest, et oma praeguses töös ja elus pole ma oma aja (ega elu) sepp, mida seejärel asendavad perioodid, kus ma tunnen end tugevalt ja enesekindlalt, olles enam-vähem rahul sellega, kuidas ma eluga toime tulen ja mida mu enda meel mulle pakkuda suudab. Seejuures aga kõige domineerivam on mu argiseisund - see, kuhu ma igal hommikul naasen. Vahel ma kahtlustan, et see argiseisund on tuim ja fantaasiavaene, see lepib passiivselt oma ümbrusega ning - mis kõige olulisem - see ei paista õppust võtvat kõrgendatud meeleseisunditest.

Kõrgendatud meeleseisunditest? Las ma seletan...
Inimene on voolav kui vesi. Nii võid sa end avastada üksi külmas karges rannas, kus tuul on meele puhtaks pühkinud ning mõteteta selguses sa kõnnid ja lihtsalt oled. Või hoopis kuuled õhtul mõnda laulu, mis viib sind ühe tunde sügavustesse ning sa paned mantli selga et pimedatel tänavatel üksi kõndida ja olla omaette selle tundmusega. Sel hetkel tundub sinus olevat midagi väga sügavat, olulist, tähtsat. Sel tundel on sügavam mõte ja tähendus taga. Ja siis ärkad sa üles järgmine hommik ning sa oled taas kuskil mujal, milleski muus. Oma argiseisundis.

Kui ma tulin Hispaaniast tagasi, siis ma teadsin, et jään seda kohta igatsema, nagu me jääme igatsema kõiksuguseid kohti kus me oleme mõnda aega olnud. Seejuures aga mõistsin ma, et ma ei jää niivõrd igatsema seda kohta kui seda mina mis see keskkond minus esile kutsus. Inimene voolab vastavalt sängile ja mees, kes veedab nädala üksi metsahütis ei ole sama mees kes on nädala kontoris veetnud - olgu pealegi et nad üks ja sama isik on.

Nii oleme me kõik erinevate isiksuste konglomeraadid. Pidades sõpradega pidu või matkamas metsikus looduses või olles romantilisel jalutuskäigul kallimaga - igas olukorras on meis üks osa meie isiksusest. Seega pole ükski see kild päris täpselt mina - nad on mu kaaslased. Kui ma lähen täna õhtul PÖFFi vaatama siis on mu kaaslaseks üks minu variatsioon.

Nii see mulle tundub, et iga kord kui me naaseme mõnelt seikluselt (reis/puhkus/pidu/jne) argielu juurde jääme me igatsema mitte seda seiklust kui objekti ennast, vaid seda enda sisemist kaaslast, kes kohe kindlasti ei taha esmaspäeva hommikul meiega tööle kaasa tulla.