Kosmos ja mina

Mina mäletan seda, kuidas mu isa rääkis mulle aatomitest ja rakkudest ja muust, millest me koosneme. Ma ei olnud sellest varem midagi kuulnud. Ma polnud varem selle peale mingitkiviisi mõelnud. Ent tähtedest ei mäleta ma midagi sellist. Väiksena ma lihtsalt nägin, et väljas on tähed - mingid kauged helendavad täpid - ning nende peale ma mõtlesin vaid niipalju, kuivõrd on neid lihtsaid tähtkujusid - Suur Tõll ja Põhjanael. Need teevad seal kujundeid, aga mõni tuli oli väiksem või kaugemal kui teine. Kuid siis tuli Star Wars ja muud ulmejutud. Kiiresti ja loomulikult võtsin ma vastu teised planeedid, kuud, asteroidid, päikesed. Teadmised tegeliku maailma kohta tulid läbi fantaasia ja muinasjuttude. Ja ehk selle tõttu need teadmised ei tekitanudki mus mingeid suuri tundeid või aukartust - muinasjutt ikkagi. Lõpuks oli Carl Sagan see, kes oma saatega suunas mu tähelepanu sellele, kui suursugune ja eriline on reaalsus ise, Kosmos meie ümber ja meie sees.


Ja mulle väga meeldib see mõte, mille tõi välja üks kosmoloogia professor, kelle loenguid ma vaatan. Ta ütles, et mõeldes nendele kohutavatele suurustele võime me end tunda ääretult väikeste ja tähtsusetutena ning see võib tekitada meis depressiooni, aga suurused on vaid üks ja parajalt toores viis asjade hindamiseks. Kui hinnata asju nende keerukuse järgi, on pilt hoopis teine.

"Here's a nice way to illustrate this. If things shone with a brightness proportional to their complexity, then galaxies and stars would be dim lightbulbs, while just your brain alone would shine out like a quasar beacon, visible across the whole Universe.
We are special, cosmically speaking, and we can feel genuinely good about that."