mõttepäeviku sissekirjutus nr. 61

Täna oli mul esimene lusive dream. Või hoopis lucid dream. Pole vahet, igastahes olen veidi pöördes. Olin vara üles ärganud, poolteist tundi linnas olnud, siis tagasi tulnud ja veel poolteiseks tunniks magama heitnud. Oma une käigus sain kaks väärtuslikku õppetundi. Esiteks - ma siiamaani armastan väga kanepit, kuigi ei tee seda peaaegu üldse enam. Sest esimese asjana, kui sain aru, et olen unes, läksin õndsa naeratusega oma tuppa joint'i tegema. Teine õppetund on aga seotud unega: kui ärkad unes, ära tee kanepit. See paneb sind unustama, et oled unes :D

Aga ka jätkuv uni oli võimas. Olime Jenksiga justkui Mickey & Mallory, kuigi mitte mõrvarid, vaid niisama vandaalid ja segased. Ei julgegi neist ühestki rääkida, mis mul meeles on... Ühes ajasin politseid keerlemiskorviga taga. Lõpuks saadi meid kätte ja kogu une lõpp oli väga paatoslik ja võigas. Aga enne seda stsenaariumi tegin midagi Abrukal ka ja mujal. Ja une viimased kaks minutit olid justkui une highlight'ide kordamine ja juba kaine mõistusega selle hindamine ja veidruste nautimine.

Väike introspektiivne ülestunnistus...
Unes tegin ma kõiki neid hullusi, olles pettunud ja vihane oma naise (või tüdruku) peale. Ja une kuskil lõpuosas magasin ta emaga. Ja olin (mitte küll uhke, aga) rõõmus selle üle.