Please Please Me

Kätte on jõudnud märts ja aasta on 1963. Ma olen 19-aastane ja äsja ostsin uudishimust mingi uue plaadi. Sõber ütles, et on hea. Peal on mingi rõdu, kust neli tüüpi vahivad vastu ja naeratavad. Näevad parajalt modide moodi välja. The Beatles... huvitav nimi. Lühike, meeldejääv, veidi naljakas ja väga hea kõlaga. Please Please Me on siis nende esimese plaadi nimeks. Kõmbin mööda Manchester'i tänavaid kodu poole.

Siinkohas tahaksin ma palju-palju rohkemat ülevaloleva inimese ja kogu selle aja inglise ühiskonna kohta teada. Missugused olid sealsed noored - missugused olid boheemlased, missugused olid "nohikud", missugused olid täpsemalt need rock'n'rolli fännid, missugused olid selle ajastu jõmmid-rullnokad, missugused olid noored neiud. Ja kuidas, oh kuidas küll mõjus see plaat tavalisele noorukile, kellele kogu see Elvise ja Chuck Berry värk ei meeldinud, ent nautis tavalist popmuusikat.

Ma unustan kõik, mis ma tean biitlitest. Ühtegi nende lugu pole mul meeles, ma ei tea neist midagi ja ma alustan nende esimesest albumist...

"One, two, three, Faaa!"
Algab kiire rokenrolliga. Hea mõnus pop, lahedad vokaalid.
Kolmas lugu on veider. Ääretult imelik rütm ja kitarr teeb midagi väga tuttavat, ent samas arusaamatut. Väga kaasakiskuv on kogu instrumentaalosa, laul suht norm.
Ooh, viies on jumala rokker! Paeluv hääl, kuidagi kõrgem ja eemalolevam kui teiste omad. Trummar laulab? Nii-nii... See hääl sobib sellesse loosse nii hästi, teeb selle nauditavaks. Mõne muu häälega poleks see midagi erilist.
Kuues tuleb mesimagusa "I love you-oo-uu-oo-uu" algusega. Veidi liiga magus meloodia.
Albumi tiitellugu siis... Suupilli mäng on huvitav. Rütmikas, kiire, võimas lugu.
Kaheksanda suupill on armas, kogu laul on nii lihtne, nagu... walk in the park, you know? Ja meloodia on nii meeldejääv, ümisen seda veel kolm päeva.
Kümnes on väga groovy "shallal-lalla-lalla-laa-la" backvocals'itega.
Viimane on see teada-tuntud Twist And Shout. Aga hoopis uues kuues ja kümme korda energilisem. I wanna twist and shout!


Ent siiski pole mul aimugi, mida kõike oli selles uut selle aja kuulajale, kui üldse midagi oli. Iseenesest need olid tavalised poplood, nagu teisedki selle ajastu omad. Ent need siiski pidid väga head olema, kui isegi mina praegu suudan neis veel midagi huvitavat leida. Täna kuulasin seda plaati esimest korda korralikult, seal oli mitmeid uusi avastusi, mida polnud kunagi varem kuulnud, näiteks Anna (Go To Him), Boys, P.S. I Love You, Baby It's You, A Taste Of Honey. Muidugi, enamus neist on cover'id.
Pean veel mõnda aega seda plaati kuulama, et seda korralikult mõista, et siis liikuda edasi järgmise plaadi juurde.