With the Beatles

Möödunud on palju aega, kätte on jõudnud november. Peagi-peagi, paari päeva pärast jõuab poodidesse uus plaat. Ja tüdrukud on lolliks läinud. Viimased neli kuud on olnud hullumeelsed - Inglismaal pole enam ühtegi tüdrukut, kes ei oleks vaimustuses biitlitest. Vaesed poisid - meie meelest pole see üldsegi nii eriline, aga mis teha... Peab ju nõustuma. Igastahes ma ostan kohe nende uue plaadi. Nojah, veidi uudishimust ja siis on alati ka põhjust tüdrukuid enda poole kutsuda. Nad ju enam ei sisene majja, kus biitleid pole. Aga noh, nad on ju head kah. Laulavad, jah, tavalisi poplaule, aga kui keegi teine neid samu laulaks, poleks need midagi väärt. Neis tüüpides on mingi sarm, mingi olek ja midagi veel...

Neli nägu, mustvalgel taustal, tõsiste nägudega. Lahe pilt, mulle meeldib. See, kes kõige ees on, on John. Ja see kõige tagumine on Paul. Teiste nimesid pole viitsinud meelde jätta, nad ei tee suurt midagi. Ikka John ja Paul laulavad.

Algab väga kaasakiskuvalt - yeah-yeah-yeah'd kõlavad igal pool, tulevad ja üllatavad ja tõmbavad keha endaga kaasa.
All My Loving kõlab justkui meresõit koju. Paul laulab küll eemalolekust, aga kogu see laul jõuab otsejoones koju, tüdruku juurde. Jaa, sellised lood ajavad tüdrukuid hullluks...
Neljas lugu... kuidagi teistsugune, et "Don't Bother Me". Ah et kirjutajaks on Harrison, see nende soolokitarrist? Nii-nii, et ta oskab ka laulu teha.
Väga kirglikud ja tunderikkad lood on, aga kuidagi veidi nukrama (tumedama?) alatooniga on paljud. Ma ei märka suuri erinevusi esimesest plaadist. Mõlemal on tugevamaid ja nõrgemaid lugusid, kuigi biitlite omalooming on sel plaadil kahtlemata tugevam ja huvipakkuvam. Näiteks esimene It Won't Be Long või I Wanna Be Your Man või isegi All My Loving. Ja, nagu esimeselgi plaadil, cover'id on ääretult head - You Really Got A Hold On Me ja Please Mister Postman. Teised cover'id tglt pole head. Esimesel oli rohkem häid covereid.