A Hard Day's Night

Kui lasta vanu biitlite armulaule praegustele noortele neidudele, kuidas te sellesse suhtute? Kui seda lasti 63ndal aastal 18-aastasele... siis oli ta rabatud, hõljus õhus ja fantaseeris ilusast-ilusast armastusest. Mõju, mida avaldasid sõnad a'la "I'll always be true" või "So how could I dance with another", oli niivõrd suur, et ajas noore naise kiljuma. Biitlite kontserdid sel ajal olid vähemalt 90% ulatuses tüdrukute koosseisus, kes iga teo ja sõna peale lihtsalt kiljusid. Seda kõike oli justkui liiga palju neile. Noor neiu, kuula näit 'And I Love Her'. Kas see üldse kuidagi mõjutab sind? Kas sind võlub see romantilisus? Või on su huvialad naiivsest flower-love'ist kaugemale liikunud? Kas see tähendab, et kunagi olid tüdrukud palju rohkem head? Kuhu on kõik head tüdrukud kadunud?


Ok, naised on hulluks läinud. Raadio on täis biitleid, just äsja tuli kinno nende film. Sinna pole meestel veel mitu nädalat mõtet minna, sest lihtsalt pole ruumi. Tänavad on fanaatikuid täis. Ja alles kolmas plaat. Hea kaanepilt, iga biitel üksikult läbi viie eri pildi. Näitab iga isiksuse erinevaid avaldumisi ehk või noh, igastahes rahuldab fänni rohkem kui lihtne muutumatu ühispilt.

Album algabki tiitellooga. Ja see on juba hoopis teistsugune kui varem. Kiire vokaalmeloodia, instrumendid tagaplaanil, hääled selged, ilusad, meloodilised. See on teistsugune. See on juba beatles. Esimesed kaks plaati olid poplaulude esitamine biitlite poolt. See on aga juba iseseisev biitelmuusika. Popmuusika eriliik. Peale esimese kahe plaadi kuulamist mind üllatas, kuidas need kaks said niivõrd suure 'beatlemania' tekitada. Nüüd, kuulates seda plaati, mõtlen ma... et peale seda plaati pidi fanatism veel hullemaks minema.
Neljas, kuues ja kaheksas pole nii head. Kümnes on nii ja naa, poolhea. Ja kaheteistkümnes niisamuti. Ok, paljud lood on hallid, jäävad siiski liialt R&B ning rock'n'rolli taha kinni. Ent tunda on progressi ja üha süvenevat mitmekülgset omapära.