Rubber Soul

Detsember, 1965. Neli kuud peale eelmist plaati. Ma ei saa sest pildist aru, see tundub nii trippy, nagu peegelpilt autoaknast, aga samas lähedaltvaadates mingisuguseid silmaganähtavaid moonutusi ei näe. Ja nad kõik näevad seal peal lahedad välja. Kuidagi isepäisemad. Johni jakk on ilus, George'i nägu on ilus, Ringo pilk on ilus, Paul... on kõige kõrgemal (ja samuti ilus).

Misasja! See on vapustav, kui palju nad suutsid nelja kuuga areneda. See plaat pole midagi, nagu olid eelmised. Kui varasemad plaadid olid biitelmuusika ahvina, siis on see nüüd arenenud homo erectus'eks - käib juba kahel jalal, sööb raipeid ja peksab kive kokku. See plaat on täiesti erinev eelmisest.

Drive My Car - algab selle looga ja see on, nagu, heavy lugu. Mitte heavy metal ses mõttes, aga heavy poprock küll.
Norwegian Wood - see pole enam briti pop, vaid segu indiast ja biitlitest.
Nowhere Man - omg. Kui 60ndate noorukid seda esmakordselt kuulasid, toimus plahvatusi.
The Word - pole enam mesiseid poisi-tüdruku armastuslaule, see on juba abstraktne hümn universaalsele Sõnale. Say the Word and you'll be free. It's so fine, it's sunshine.
Michelle - prantsuse-inglise segalaul, nii śarmantne, nii... *********** (ilus-ilus sõna, mitte roppus)!
In My Life - üks imeilus kokkuvõte möödunud aegade võludest ja nostalgiast

Siia juurde peaks lisama ka singli Day Tripper, mis samal ajal välja anti. Laiahaardeline vabadustväljendav rocklugu. Megahea riffiga.
Day tripper... Day tripper, yeah.

Kõik teised lood (va What Goes On, see on kantrilik) väärivad samuti esiletõstmist, aga ei taha sellega enam piinata. Need teised jäävad pigem sinna varasema biitelmuusika valdkonda, ent igaüks neist oleks mõnel eelmisel plaadil olnud kõige säravam teemant. Sel plaadil aga jäävad need aga juba kuidagi... nende ülemiste varju.

Tooge mulle, palun, näide mõnest teisest bändist, kes on suutnud läbi teha siukese muusikalise arengu niivõrd lühikese ajaga.