korstnapühkimisteade

Täna käisin sünnipäeval Auras. Seal magasin laste naeru saatel. Ma laotasin oma une üle nende kõigi. Siis olime me ilusatel muruväljadel täis valges õites õunapuid ja nad laulsid ja tantsisid ja mängisid. Kellelgi polnud tiibu, ent ringmängudes joostes lendasid nad kõik. Kolm päeva ja kaks ööd nad kõik naersid, vahepeal süües, vahepeal magades. Ja mina olin kogu selle aja aia ainsa tammepuu all magamas valges sametis, must kaabu tõmmatud üle silmade. Selle puu ümber tantsiti ja lauldi unenäolaule. Kes väsis, lahkus ringist ja keegi tuli asemele, nii käis see mäng kõik ööd ja päevad. Ma olin igaveses varjus tammepuu lehtede all, ent siis tuli mu juurde kõvakübara ja kuuega poiss, kelle silmad mind päiksena äratasid.

Siis läksin mullivanni ja lasin päikesel oma silmalaugudele paista, kinnitamaks lapseliku rõõmu tõelisust. Jah, see on tõeline. Mitte tõsine, vaid tõeline.

Koduteel viskasin koni prügikasti pihta, mis oli kinni koodlukuga...