...fuckin' donut...

Mul on selline arvamus/kahtlus/teooria.

Mingi osa Donuti olemusest toitub meie energiast. Meie suhtumine temasse on kui lemmiklooma - meil on tema vastu poolehoidu, me kiidame heaks tema olemasolu ja oleme talle isegi mingisuguseid isikuomadusi andnud ja temaga rääkinud. Ehk siis - Donut saab palju suurema tähelepanu osaliseks kui tavaline kärbes. Ja ma arvan, et seeläbi võib tema enda olemuse "eksistentsiaalne hulk" kasvada. Ta kasutab meie fantaasiat ning emotsionaalset ja mentaalset tähelepanu mingitsorti tugipunktina, mille tõttu ta on ka midagi enamat kui tavaline kärbes, mitte ainult meie silmis, vaid iseendas. Kindlasti ei arene tal läbi selle mingitsorti mõttetööd välja ega ka kindlaid emotsioone, ent seeläbi võib ta hoomata mingisuguseid uusi jõude, mis suunavad teda mingisuguse tegevuse või olemise poole. Kindlasti on üks nendest jõududest jätkata meie läheduses olemist, kuna sealt ta kogu selle arengujõu ammutab.
Kas selle olemuse karakteristika on otseselt ka seotud selle karakteristikaga, mida meie talle omistame, on omaette küsimus. Ma arvan, et ei. Kui kujutada ette, et see kärbes läbi meie jõu areneks ja kasvaks üha suuremaks ja võimsamaks, siis see hetk, kui ta oma tegevuse ja otsustega näitaks meile oma iseloomu, oleksime meie, tema pidajad, sellest pettunud. Nö science-fiction süźee osas näen ma lõpptulemuseks õudukat, kus me oleme üles kasvatanud võõra koletise, mitte armsa ja sooja lemmiklooma, nagu me enam-vähem teda oma vaimusilmas praegu kujutame.
Sellegipoolest, see ei häiri mind. Läbi iseenda võimaldada võõral teadvusel/hingel/atmanil areneda on mu meelest positiivne, isegi kui selle teise arengusuunad on mu enda vaatepunktist harjumatud ja võõrad.