Ma armastan sõita jalgrattaga. Armastan seda teha Tartu linnas, õhtuti. Hämaras ja pimedas, kuulamas elektroonilist muusikat. Sügisene linnapilt, kus laternate kuma vastu võitleb vari ja vihm; nii hästi elab see samas rütmis elektroonilise muusikaga. Ratas veeremas jalge all, nii vahetu on kontakt maa ja õhu ja valguse ja vee ja varjuga. Tühjad tänavad, kust avastan end üksi ekspluateerimas sõiduteid. Mulle meeldib see vabadus, see mina mis neil tänavail ellu ärkab.
Ja ma kardan. Kardan, et kolmekümne aasta pärast armastan ma seda kõike veel enam. Veel enam, sest see kõik on möödas ja enam nii ei saa. Vahetu elamus asendub mälestuste sentimentaalsete kardinatega.
Olgu see mulle hoiatuseks. Kell lööb kumedalt ja annab märku - kasva vanaduses targaks, et ära hoida see rumal saatus.
1 comment:
So awesome blogger
Post a Comment