vvj

Absurdiinimese peamiseks vooruseks on lahtiütlemine jumalatest. Sisyphos, Oidipus, don Juan ja teised absurdikangelased kõik käitusid jumalatele tähelepanu pööramata. Jumalatepoolne reaktsioon aga tõi neile vaid kannatusi, millest nad tegelikkuses samuti võitu said. Nende võit seisnes tõdemuses, et kõik kannatused on inimeste omavaheline probleem ning lahendama peame seda isekeskis, jättes kõrvale jumalad. See aga pole vaid absurdi- ja olevikuinimese omadus.
Palju suurem on aga surma küsimus. Absurdiinimese peamiseks koormaks ja tegutsemisimpulsiks on just nimelt surma absurd, eelkõige selle lõplikkus. Ta on eemale jätnud surmajärgse elu võimalused ning võtnud omaks tõdemuse, et tema eksistents kaob surmaga - see teeb temast olevikuinimese, kelle ainus väärtus seisneb antud ajahetkes. Ent ka see omadus pole ainulaadne.
Igavikuinimene saab lahti öelda jumalatest ning elada sama puhtalt hetkes, erinev on vaid atmosfäär. Temal on aga lisaks ka hasartmängu võimalus. Olevikuinimese kogupanus on suunatud väljapoole mängulauda, sest tema jaoks võidab maja alati. Igavikuinimene aga saab teha lisaks veel mängulauale panuse. Kui ta kaotab, ei erine ta olevikuinimesest karvavõrdki - olematuses puudub kahetsus. Kui aga juhtumisi tema panus peaks võitma... Jackpot! Sest just nimelt sellega on siin tegu - hasartmänguga.
Absurdiinimene jõuab oma meeleseisundisse läbi tõdemuse, et välismaailm jääbki inimmõistusele hoomamatuks ning õiget mõtet-seletust ei oska ta sellele kunagi leida. Selles positsioonis jääb Camus kaitsma seda lõhet, mis jääb subjektiivse ja tõelise maailma vahele ning üritab seda surmatunnini säilitada. Ent see tähendab ka, et surmajärgsuse küsimus pole midagi muud kui valik. Olevikuinimene valib surma absurdi, millega ta vabatahtlikult nõustub kandma suurt koormat - imetlusväärselt julge tegu. Sellegipoolest on tegu valikuga, nagu seda teeb ka igavikuinimene. Valik muidugi pole täiesti vabatahtlik - selle määrab indiviidi ratsionaal-filosoofilise mõtteviisi struktuur ja loogika suunamine. Ja peab veel märkima, et siin me räägime vaid inimestest, kelle valikuga kaasneb filosoofiline usk, mitte religioosne usk. Minu teadlik valik on igaviku oma, puhtalt selle hasartmängu võimaluse tõttu.
Sellega ei kannata ei olevikelu kvantiteet ega kvaliteet. Me oleme jõudnud kaugemale traditsioonilisest kristlikust arusaamast, kus kogu elujõu panus on suunatud mängulauale ning elu ongi kannatus, millega teenitakse koht Paradiisis.
Oluline erinevus tuleb aga välja väärtuste küsimuses, kus olevikuinimesel on kindel eelis. Tema surma absurdi argument aitab riisuda väärtuse kõigelt, olgu selleks perekond, armastus, Tõde, traditsioon, viisakus vm (nagu seda on illustreeritud "Võõras"). Taolise metoodika suurimaks vooruseks on see, et ta ei jõua kunagi nihilismi - selle asemel on teatud sorti ükskõiksus ja lausa taoistlik 'see on nagu ta on' mentaliteet. Igavikuinimesel siiski puudub taoline kontakt absurdiga, et seda rakendada. Palju suurem on hoopis oht neid väärtusi veel enam võimendada. Olevikuinimesel pole vajadust ennast seletada, igavikuinimene peab aga vastama küsimusele: miks üldse üritada hävitada erinevaid väärtuseid? Ehk on vastuseks: et leida üles see üks, mis on hävimatu. Ent kas siis ka absurdiinimesele jääb mingisugune väärtus püsima? Nii sügavalt ma seda raamatut siiski ei mõistnud...