Väike edasiarendus üleeelmisele sissekandele...
Me võime leida palju sarnasusi pleieri käsitlemisel spagettide söömisega. Seda muidugi eeldusel, et meie käsutuses on piisavalt moderne riistvara (spagettidel peab olema juures kaste koos hakklihaga või midagi ja pleieril peab olema shuffle võimalus). Tavaliselt serveeritakse spagetid nii, et spagetid ise on allpool ja kaste on pealpool. Niiviisi süües võin ma iga kahvlitäie omadusi ise luua. Tavaliselt veidi spagette ja veidi kastet ja üks lihatükk minu puhul. Sel puhul on alati võimalus, et kui suutäiega kaasnes liiga palju kastet, võib puhast spagetti veidi peale võtta. Terve söömaaja vältel kontrollin ma materjali vahekorda.
Teine võimalus on, et me ei viitsi või ei taha ise iga suutäit luua ning lihtsalt segame spagetid ja kaste omavahel. Söömaprotseduur töötab nüüd shuffle-baasil. Me leevendame oma kohustust iga suutäis valida ning pigem, veidi laisemalt, pistame suhu mis sest segust välja tuleb. See lisab toidule salapära - kes teab, mis järgmine kahvlitäis endaga kaasa toob! Ent sel on ka puudujääke. Näiteks kui ma keeran oma portsjoni segi, jääb mul tavaliselt põhja päris palju hakkliha, mida üksi süüa pole enam eriti meeldiv. Ja kastet jääb ka palju rohkem üle.
Kas keegi veel mäletab seda laulu... See oli päris mitu aastat tagasi, kui Iisrael oli kaks-kolm korda järjest võitnud Eurovisiooni (poliitilistel põhjustel, kahtlemata). Siis järgmine aasta esindasid neid mingi grupp noori, laulu nimeks oli vist "Be Happy!" Selle üle tehti nalja ja tõenäoliselt vastaski see tõele, et terve rahvus teadlikult valis kõige idiootsema laulu, et ometigi mitte enam võita (Eurovisiooni korraldamine on ju kulukas - viimasel korral kinkisid nad selle õiguse Egiptusele suhete parandamiseks. Muidugi, miks korraldatakse Eurovisiooni Aafrikas, on juba teine küsimus. Ehk peaks laskma ka Iraagil ja Afganistaanil osaleda? Võib-olla see kuidagi leevendab neid pingeid, mis viimasel ajal tekkinud on).
Ma mäletan, et olin Abrukal ja kogemata nägin neid telekast esinemas. Vaatasin minuti, naersin ja lahkusin ning rohkem pole selle lauluga kokku puutunud. Ent see on mul siiamaani meeles ja every now and then hakkan ma ilma mingi põhjuseta laulma "Ooo-oooo-oo, be happy!"
Ma kahtlustan, et see laul jääb mulle pähe terveks eluks ja isegi 68-aastasena avastan end ikkagi kellelegi seda rumalust laulmas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment