Käisin kaksteist aastat koolis ja praegu ülikoolis. Kogu selle aja mulle räägiti ajaloo suurkujudest, kelle teod või isiksus on olnud niivõrd võimsad, et on olnud väärt mäletamist. Shakespeare, Caesar, Darwin, Newton, Homeros jne - nad on kõik mu lapsepõlve akadeemilised kaaslased, pidevad eeskujud ja sõbrad. Kas pole siis loomulik, et lapsel tekib alateadlik soov ka ise kunagi saada samasuguseks suurkujuks? Mitte isegi lihtsalt soov, vaid lausa teatud sorti veendumus. Raamatust loeb ta küll tavainimese elust, ent peamiselt austab ta ikkagi kirjanikku ning seda, missuguse teosega ta hakkama sai! Tahaks ka ise kunagi midagi siukest kirjutada... Või filmi vaadates - näitlejad küll mängivad tavainimesi, ent austad neid just nende ande ja hiilgava näitlejatöö pärast. Tänapäeval on veel see kuulsusefetiś, tabloidistaarid, kes pole isegi oma kuulsuse jaoks midagi enneolematut korda saatnud (on lihtsalt mingist reality show'st osa võtnud näit). Nooruses on inimesel tunne, et kõik teed on ta ees avatud ning ta võib hakkama saada kõigega ja ehk selle tõttu noored ongi niivõrd rõõmsameelsed ja energilised. Võib-olla on üheks täiskasvanuks saamise murdepunktiks see hetk, kui inimene mõistab, et temast saab ikkagi tavaline inimene, kel pole mingeid geniaalseid oskusi.
skip to main |
skip to sidebar
Now that we've learned to play with fire
1 comment:
Inimesed näevad teisi, idoliseerivad nende väljapaistvamaid omadusi ning hakkavad ka iseennast kolmana isiku vaatepunktist jälgima. Tulemuseks on fassaadühiskond kus loeb mulje mitte mõte.
Post a Comment