mängust "that makes me think about"

Kui juba kord proovime võtta kõige suvalisemaid objekte ja neis leida sarnasusi - ma mõtlesin moest ja veest. Mood on tegelt päris suur sõna, sinna sisse mahub nii kommertsmaailma üritused muuta maailm naljakaks kui ka subkultuursed filosoofilised arusaamad, siis veel muusika, vanus, poliitika ja muu. Tegelt mitte et need kõik sõnad mahuvad ära mõistesse "mood", pigem vastupidi - iga asi loob moe oma näo järgi. Minu meelest üks kõige naljakam mood oli 90-ndate päris algus (mõni aasta) USA läänerannikul, selline alternatiivliikumine. Nende lauluks oli näiteks George Michaeli versioon laulust Papa Was A Rolling Stone ja neil olid pikad afrolikud patsid ja baggy jeans ja valged ülepikad särgid ja siis oli neil veel bänd Milli Vanilli. Ja kuigi me mõningate moestiilide üle tänapäeval naerame ja häbeneme (Milli Vanilli, kamoon), siis enamus neist on siiamaani elujõulised. 60-ndate värvilised hipiriided on mõnede meelest ägedad, punk-riietus pole kuhugi kadunud, disko flirdib mainstream'iga siiamaani. Hell, isegi viisakaid meestekübaraid on võimalik tänavapildis näha.

Ma arvan, et mood on nagu üks suur laine, mis vuhiseb aina edasi ja seisma ei jää, aga veidi vett jääb ikka maha ja kunagi saab sel lainel ehk jõud otsa ning siis on meie ees suur-suur suur valik sotsiaalseid identiteete ja stiile, kus igaüks on oma väikse grupiga identiteedi loonud. Ja see pole pealiskaudne värviliste sulgede kandmine - inimene käib riides nii, nagu tal on mugav ja nagu ta maitse ütleb, ning see on osa ta identiteedist. See mitmekülgus ainult laieneb (goth ja emo on erinevad, grunge-tüübid ja metalmehed on erinevad, dressarid ja geelipoisid on erinevad etc.) ning üha rohkem erinevad stiilid ka segunevad omavahel. Elektro-punk-rastamees või emo-disko-ossmees (ossid pole ju kuhugi kadunud) või you name it.

Mulle meeldivad ketsid. Nendes tunnen ma ennast loomulikuna ja kehaliselt vabalt. Pükste osas eelistan velveteid, teksased ei meeldi mitte üldse, ja mu punane hoody on ka päris sentimentaalse väärtusega juba. Mu isa kommenteeris mu riietust tõdemusega, et see paistab nii loomulik, et seda üldse ei märkagi.


Genetically modified emotions, how about that? Freaky!