Ma ei tea, kust ja kuidas on tulnud meile isadepäev, kust sai alguse ja mis on selle traditsiooniline väärtus (naistepäev on kommunistlik püha, keegi ütles mulle kunagi). Ma leian ainult, et selleks päevaks on veidi vale kuupäev valitud. Mulle endale see tegelt sobib hästi - eelmine aasta oli isadepäev samal päeval mu isa sünnipäevaga (või üle-eelmine, igastahes hiljuti. Või siis on mu mälu väga metsas). Aga ma pole kindel, kuidas sellesse pühasse suhtuda. Ühest küljest on see kui sõbrapäev - puhas rumalus. See annab võimaluse lastele, kes aasta otsa oma isaga ei suhtle, sel ühel päeval võtta ühendust ja siis saab ta end hästi tunda - justkui kohustus on täidetud. Pealegi, inimestele, kel on piisavalt hoolivust ja austust oma isa vastu igaks päevaks, võivad tunda end sel päeval ebamugavalt.
'Kui ma nüüd rohkem tähelepanu ei avalda, kas mu vanemad solvuvad?'
Ma saan aru isadusest, tähtsustan seda ning soovin isegi kunagi seda kogeda, ent personaalsuhet oma isaga kinnitada ja suurendada kindlaksmääratud kuupäeval - niiviisi maailm ei toimi.
Pigem just peakski see päev andma võimaluse mehele isadust puhtalt tunnetada ja just sellepärast ongi tegu väga vale kuupäevaga. Oma ideaalpildis näen ma inimesi lastega väljas aega veetmas, aga väljas on ju külm ja pime ja märg. Miks küll on meil see püha hilissügisel?
skip to main |
skip to sidebar
Now that we've learned to play with fire
2 comments:
täiesti nõustun!
wow! is that a hobbit!? nah, it's a hobo and a rabbit....Making a hobbit.
Post a Comment