Kui eile Josse küsis mult, miks ma olen anglofiil, hakkasin ma vastuseks tooma argumente näitamaks, et briti kultuur on maailma võimsaim ja et briti impeerium oli võimsaim jne, tõstmaks seda rahvast kõigist teistest kõrgemale. Aga see pole ju nii ja ma ei teagi, miks ma üritasin seda tõestada. Tegelikult mulle lihtsalt meeldib see kultuur ja keel. Kõik. Personal preferenes.
Having said that, mõned olulised mõtted peaks ära tooma, lihtsalt näitamaks, mida endast kujutas (ja loodame, et siiamaani kujutab) see common sense.
Igastahes, Inglismaa oli esimene moderne riik, kus hakati vabariiklikke-demokraatlikke valitsemistehnikaid kasutama. Üheks väga oluliseks väärtuseks juba 17. sajandil oli liberty, tolleaegses absolutistlikus Euroopas ainulaadne.
Inglismaa (tegelt terve Briti Impeerium) oli esimene riik, kes 19. sajandi algul keelustas orjuse ja orjakaubanduse. See on hämmastav käik, sest orjandus tõi neile palju kasu ja praktiline stiimul neil selleks puudus.
Britid olid uhked oma kasvava impeeriumi üle. Nad meenutasid Rooma impeeriumi ja mõtlesid, et kui tolleaegne impeerium oli mõõga ja tulega rajatud, siis Briti oma põhines kaubandusel ja rahal.
Ameerikas ei soovinud britid kasvavat läänepoolset koloniseerimist. Erinevalt prantslastest ja hispaanlastest soovisid nad hoida tasakaalu indiaanlaste ja valgete vahel ning mitte lubada valgetel ameeriklastel edasi tungida Läände. Revolutsiooniajaks aga olid sealsed elanikud võõrdunud Inglismaast ning olid juba omaette rahvus, kelle suhtumine indiaanlastesse polnud nii soe. Samasugune eemalolev suhtumine valitses pikka aega ka Indias, kus nad lihtsalt tahtsid luua mereäärseid kaubanduspunkte. Alles hiljem, sõdides prantslastega, hakkas nende administratiivne võim levima.
Ameerika iseseisvumine tõi otseselt kaasa Austraalia asustamise valgete inimeste poolt. Sinna saadeti kurjategijaid ja vaeseid linnade slummidest.
skip to main |
skip to sidebar
Now that we've learned to play with fire
No comments:
Post a Comment