Battle of Est

Ma arvan, et hip-hop on inimkonna üks kõige ühtsemaid ja vitaalsemaid kultuuriüksusi üldse. Mõtleme hetkeks...

Hip-hop hoomab nii poeesiat, rütmi-muusikat kui ka tantsu, nagu seda teeb ka näiteks folkloor. Räpp - see pole päris laul, see on melodeklamatsioon, mille peamiseks instrumendiks on rütm. Igaüks, kes on vähekeni kvaliteetset räppi kuulnud, peab nõustuma, et räpp on avardanud ja arendanud poeesiat edasi uutes ja innovatiivsetes suundades. Väga leidlik, väga kaasakiskuv ja tihtipeale ka väga sügav. Hip-hop muusika (DJ-ndus) on peamiselt erinevate muusikavoolude kokkusulataja, ta otsib viise muusikat avardada ja lõhkuda need barjäärid, mis tavaliselt erinevaid stiile lahus hoiavad. Pole üldse ebatavaline leida ühest laulust tükke nii klassikalisest muusikast kui ka heavy metal'ist. Ja breiktants on väga atrobaatlik, põnev ja esteetiliselt nauditav.
Mis teeb hip-hopi kui kultuuriüksuse aga huvitavaks on nende kolme komponendi tihe läbipõimumine. Battle of Est'il sain aru, et breiktantsu kõige ägedam osa on see, kuidas tantsija sätib oma tantsu vastavalt muusikale ja rütmile, viieks need kokku ühtseks tervikuks - olukorraks, kus nii DJ kui ka tantsija on suhtelises improvisatsiooniaktis. Ja kuigi õhtujuht (eesti breikar) andis ka vokaalse osa, polnud see väga muljetavaldav. Samas mõni korralik räppar oleks seal oma vokaalse improvisatsiooniga loonud täieliku ühtsuse nende kolme komponendi vahel - täielik hetke aje looming!
Ning ma ei tea ühtki teist kultuurinähtust, kus erinevaid komponente niivõrd laialt läbi vaba improvisatsiooni kokku suudetaks sulatada.

Muidugi, tööstus on ammugi leidnud viise, kuidas seda kõike rahateenimise eesmärgil ära kasutada ning kuna just see jõuab mainstream-ina massidesse, on paljudel inimestel hip-hopi vastu teatud põlgus.

Kui keegi oskab, siis palun tooge mulle inimtsivilisatsioonist mõni teine näide niivõrd võimsast kultuurinähtusest.