Mõnikord tuleb soov näha iseennast nooremana, kas siis viie või kümne või viieteist aastasena või muud. Aga see pole niivõrd selleks, et enda uudishimu rahuldada, pigem selleks, et näidata ennast, anda teada sellele nooremale endale, missuguseks sa saad. Seega pigem on endal sov näha vanemat ennast, kuigi samas mõtled kogu aeg noorema endaga kokkusaamisele. Varem aga olime liiga noored, et ennast tänavalt otsida. Seega kui sa tõesti ennast märkaksid tänaval, tema sind ikka ei märka.
Täna (vähemalt vahemikus 10-12) on just see sügisilm, mille tõttu osad inimesed peavad sügist oma lemmik aastaajaks.
Ma leian, et inimeste soov majasid ilustada ja parandada on veidi ülepingutatud. Väikesed vead ja eriti aja tekitatud mõrad ja aknaümbrised teevad mu jaoks selle maja palju reaalsemaks ja ilusamaks. Ent mitte pilves ilmaga, päike peab majale peale paistma, et tõeliselt seda hinnata saaks.
Gustav Adolfil on väga nooblid vuntsid. Mulle meeldiks, kui inimesed ei peaks selliseid vuntse iidseks ja "ebalahedaks" ja rohkem mehi julgeks neid kanda. Võib-olla ma kannan kunagi neid. Tahaksin kohata viis aastat vanemat ennast nendega, vähemalt.
"Kas ta kunagi puhata saab,
tal on kaugele, kaugele minna.
Ta peab rajama päikeselinna,
aga võib-olla päikesemaa."
Meeleheitel on see inimene, kes seisab prügikasti kõrval ja proovib alustada vestlust inimestega, kes midagi sinna ära viskavad.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment