Neljapäeva öö. Kell mu arvuti paremas alumises nurgas näitab 0:12 ja liigub edasi. Väljas on pime ja tuul puhub. Kuna köögis on aken lahti ja mu enda rõdu uks on ka kaheteistkümnendik-avatud, tunnen seda tõmbust. Ja väljas kuulen puid kohisemas. Vihma aga ei kuule.
Stephen King'i Tumeda Torni neljandat raamatut lugedes olen jõudnud kohani, kus Roland hakkab õhtul, tule ääres, jutustama oma kaaslastele oma minevikust. Siin on kirjas, et see jutustus kestis päiksetõusuni ning keegi neist see öö ei maganud. Kas ma peaksin jagama nende saatust ja jätma end uneta, kuulates pealt Rolandi mälestusi kuniks päike tõuseb? Kunagi pole üks raamat tekitanud mus taolist soovi ja kohustust jääma truuks nende ka-tet'i kogemusele. Allar andis mulle kohe ka viienda osa, seega ei jää ma kuivale, kui päev on juba alanud (like a junkie for the Dark Tower). Ma ostsin Selverist kolm õlut, lootes õhtul saada kokku Janisega, tema aga lükkas kohtumise edasi homsele lõunale. Kaks neist on joodud, kolmas ootab mind ikka veel.
Should I?
Kas ma suudan end kokku võtta, kui ühel hetkel leban voodis ja mu silmi tabab tuimus ning kogu see tekst kaotab fookuse?
Ma ei leia muud võimalust kui panna Roland proovile ja välja uurida, kas ta minevik on tõesti nii võimas ja huvitav, et hoida mind eemal unest.
My hand slides into the bag, clutching for the last bottle. The lighter is already in my hands... This is going to be an interesting night of stories and testing of willpower.
0:22
skip to main |
skip to sidebar
Now that we've learned to play with fire
No comments:
Post a Comment