Nii...
Võtame alustuseks lihtsa ksülofoni põhimõtte. Aga teeme need tahvlid ümber ringideks. Siis on meil üks suur pannkook, keskel on kõige kõrgem/madalam noot ja ääri ümbritseb vastupidine, nagu noolemängu märklaud.
Siis me konstrueerime ringile ümber madala müüri ja meil on ksülofon-ämber. Siis võib-olla oleks vaja isoleerida ämbri põhi, nii et helilained vaid ülespoole liiguks. Ja siis paneme selle ämbri vett täis.
See võib olla vesi, aga samas äkki hoopis mõni muu vedelik, mis on helivõngete suhtes tundlikum. Ma ei tea, kas füüsikaliselt on vedelikel tundlikkuse erinevus helilainetele, aga ma kahtlen, et seda ka kunagi korralikult uuritud on.
Siis on meil lihtsalt ksülofon-ämber, mille põhja sa toksid ja läbi vee on sel ehk veidi veidramat sorti kõla.
Järgmine samm on juba veidi sci-fi ja selle jaoks oleks vist vaja mingit elektroonika-tehnika geeniust, kes tõepoolest suudaks selle vee digitaliseerida. Leida viis, kuidas panna helilained vedelikust arvuti abiga tõelisi helisi tootma. Peale seda poleks enam raske ka sünkroniseerida heli- ja vee enda lainetus.
Lõpuks on sul olemas uus instrument, mis teeb heli vastavalt sellele, kuidas sa oma sõrmedega vees mängid. Ja siuke asjapulk võib päris huvitavaid helisid teha, või mis te arvate? Kui mõelda sellele, kui tugevat lainetust sa teed, pealegi sel lainetusel on nii vasak ja parem pool kui ka sügavus. Kas see ehk teeks muusika kuidagi huvitaval kombel kolmemõõtmeliseks?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment