Ma kirjutasin teksti...
See tuli mul hästi välja.
Ma olin ääretult rõõmus selle teksti üle.
Pool oli juba valmis.
Ja siis kiilus arvuti kinni.
Ma olen praegu väga löödud sellest kaotusest. Ma ei suuda seda meelde tuletada, ei tule enam samamoodi välja tekst. Ma panin sellesse kogu oma loomepingutuse, lõin midagi uut enda jaoks, kõik need sõnad ja mõtted olid olemas, ma lõin need. Ja see kõik hävis, seda ei eksisteeri enam. Seda on nii raske seedida. Mind täidab mõistmatus ja abitus selle mõistmatuse ees. Kuidas saab midagi loodut nii põhjalikult hävineda?
Mul tuleb meelde Meister ja Margarita, kus ühel hetkel põletas meister oma Pontius Pilatuse ära. Vaene mees... see on loomulik ja loogiline, et ta pärast seda hullumajja pandi.