Jeei, nüüd on ka mul oma blogi. Lõpuks ometi saan välja elada ka kõik need mõtted ja tunded,
mis vb rääkides teistele igavad ja mõttetud tunduvad. Hetkel ma mõtlen, et setud on hobused.Huka setud siin
künnavad ilma ja maa
me elude peale.
Kell on pool kolm öösel ja ma olen kurnatud, katki ja väsinud. Huvitav, kas me ühelgi hommikul mäletame, kuivõrd hästi me end eile tundsime, kui eriliseks muutis elu see pidu või see retk. Homme ma ärkan, istun toas ja õpin ning langen tagasi harilikkusesse. Mul on oma homsest minast kahju. Me võime tunda nii paljut, ent argipäev on justkui tunnel, mis tõmbab elu meie ümber koomale kui me selle lõpus oleva valguse suunas pingutame. Valgus pole mitte ainult tunneli lõpus, see on kõikjal selle tumeda tunneli seina taga. Tuleb vaid purustada seinad.
20070107
Subscribe to:
Post Comments (Atom)

1 comment:
Kunagi sa loed oma iidseid sissekandeid ja avastad et ma olen siia midagi kirjutanud. Time-capsule engage!
Post a Comment