Hando Runnel tõi välja huvitava mõtte - vanasti oli olemas maine asjaajamine ja nö Jumal kui kõige mittekontrollitava põhjustaja. Karta tema karistust a'la katku ja oodata õnnistust a'la head saaki. Nüüd on Jumala asemel majandus. Ja see on ju täpselt sama - mingisugune võim, mille üle tavainimesel mingit võimu pole ja mille majanduslanguse-katku me kõik kardame. Pealegi pole templiks enam kirik, vaid supermarket, kus käivad kõik.
Aga ma leian, et hoopis ilus oleks selline religioon, kus inimese templiks on tema armastatu.
Sõbra pargist saab vist täielik kogukonna keskus, see on lihtsalt väga ägedaks tehtud. Ronimistelk lastele, kiigud, võrkkiik, katusega kaetud ala vihmasteks ilmadeks, väga-väga palju pinke... Sõbra tänav on seda kõike ka väärt ja see on äge. Muidugi, aja jooksul toimub seal mitu surmajuhtumit, kus purupurjus noored kuked tahavad oma mehisust tõestada.
Ma ei usu, et inimsuhted on elu mõtte mingi tähtis osa. Ja inimsuhete vahelised intriigid on kõige suurem ajaraisk, mida ma eiran, eiran, eiran. Või vähemalt soovin seda ja üritan seda.
skip to main |
skip to sidebar
Now that we've learned to play with fire
No comments:
Post a Comment