Mulle väga meeldivad need raagus-raagus-alasti puud märja muru ja sopa sees, eriti veel õhtuti kui tänavavalgusti seda märga maad helgitab. Sel kõigel on otsene seos Diablo II-ga, kick-ass arvutimäng. Selle esimene maailm on mingis soos, kus kõik on samasugune: hallikas-mudane maa ja raagus-pragunend puud. Ja see keskkond millegipärast on mul hinge läinud. Mulle meeldiks seal ringi joosta, mitte et zombisid mõõgaga peksta, vaid kohe päriselt. Arvutimängudel on selline imelik jõud. Heroes 3, näiteks. Graafiliselt küll nõrk, aga linnavaated olid kuidagi maagilised (eriti Castle selle sinise taeva pärast) ja Heroes 4 on veel parem oma unenäoliste losside ja haldjamuusikaga. Raamatud võivad lapse fantaasia ellu äratada, aga arvutimängud panevad meid tahtma sinna maailma siseneda.
Alati kui mul on valida kooloni ja mõttekriipsu vahel tahan kasutada kriipsu - sel on nii esteetilist, grammatilist kui ka abstraktset ilu rohkerm. Koolon on mõeldud vaid loendamiseks.
skip to main |
skip to sidebar
Now that we've learned to play with fire
1 comment:
haha, naljakas, et sa seda mainid, ma nägin just unes, kuidas ma pean ühe Supreme Commanderi roboti Doom 3 relvaga ära tapma.
Post a Comment