sense & sensibility

Esimene meel on mul kompimismeel. See ühendab mind füüsilise maailmaga ja loob substantsi, mu keha. Kontakt maailmaga ilma selleta justkui puuduks.

Teiseks on mul nägemismeel, haaramaks teadmisi oma keskkonna kohta kehapinnast kaugemalt. See taju ratsutab valguse seljas (P.S. ma tahaksin väga teada täpselt, kuidas arenesid välja esimesed silmadega olendid evolutsiooniteoorias)

Kolmas taju on kuulmine, helist tingitud. Kus silmad on pigem abiks informatsiooni kogumisel ja õppimisel, peaksin ma kõrvu pigem kaitsemehhanismiks, hoiatamaks ohu eest. Ent samas, muusika on meie üks hinnatumaid varasid.

Neljandaks tooksin ma haistmismeele, mis on pigem mandunud meil, primaatidel. See ratsutab lõhna seljas nagu nägemine valguselgi, ent oma funktsioonide ja mitmekülgsusega jääb nägemisele siiski alla.

Viiendaks tajuks on mul maitsmismeel, mille tähtsus on kõige väiksem. Võõrobjekti võib vaadata, seda võib katsuda ja nuusutada, isegi kuulda mõnikord, aga lakkuma ma seda ikka ei lähe. Pigem on see lihtsalt kontrolliks - kas ma söön söödavat toitu? Kuigi, samas, maitsmismeel on üks suurimaid meelelisi naudinguid siin maa peal.

Kuuendaks meeleks on mu huumorimeel. Teadlased väidavad, et see on kaitsereaktsioon stressirikaste ja ohtlike mõtete eest. Võib ju nii olla, igastahes ühendab see mind mingi võõra ja uudse maailmaga, millel puudub substants, ent mida ma siiski tunnetan.

Seitsmes meel paikneb kuskil mu südames. Ta tajub armastust ja viha, rõõmu ja kurbust ja miljon teist emotsiooni. Mis maailm see küll on, millega see taju meid ühendab?

Kaheksanda meele leian oma peast. Mõte mu peas pole muud kui abstraktse objekti tajumine. Platon kutsus seda Ideede maailmaks.

Neid meeli on meil veel, veel rohkem maailmu ümbritsevad meid