Ja ma olen väga tänulik Taavile, kes pööras mu tähelepanu faktile, et mu märkmikus on Tunniplaani asemel kirjutatud Junniplaan.
Ja Kristiina, kes tuli välja mõttega luua mingitsorti ravim, mis kutsikate kasvu peataks, et nad jääksidki igaveseks armsateks kutsadeks.
Ma kardan seda pärismaailma praegu. Kõik need valed asjad, mida need teised inimesed teevad... Ma olen sellest eemal, justkui muinasjutumaailmas praegu, midagi halba pole ma teinud, midagi pole mürgitatud. Ma olen rikkumata. Aga kui kõik kogu aeg teevad neid valesid tegusi, teen ka mina ju ühel hetkel. Ja mu maailm saastub ja kuivab kokku selleks kannatamatuks reaalsuseks, mille vangid paljud juba on. Ma kardan neid. Ma pole argpüks, kes oma isiklikku võlumaailma põgeneb - ma seisan oma maailma eest. Ma elan reaalsuses, mida tõlgendan omamoodi ja enda jaoks meeldivalt ja ma võitlen selle eest, et see ka jääks meeldivaks. Et ma ei mürgitaks oma maailma. Et mu teod ei reostaks seda midagit mus, millel on arusaam õigest ja valest. Subjektiivsel tasemel pole midagi relatiivset.
Ma ei hakka midagit täpsustama.
No comments:
Post a Comment