Abbey Road

See jääb tõenäoliselt mu viimaseks biitlite tekstiks siin. Proovin edaspidi end vaos hoida, aga ehk siiski vahepeal kirjutan mõningasi üksikuid tükikesi neist. Never say never.

Peale White Albumit (sellest kirjutasin ma algul draftina ja hiljem panin üles, nii et see on kuskil eelmises kuus ja keegi pole lugenud) oli biitlite olukord keeruline. Muusikalises mõttes oli jõutud uute avarusteni, nad olid eelmise plaadiga omandanud peaaegu kõik mõeldavad populaarmuusika źanrid ja nüüdseks oli neil vabadus oma lendavad ideed valada mis iganes vormi nad soovisid, sulatades erinevaid vorme kokku jne, kokkuvõttes luues iga looga midagi täiesti erakordset ja ainulaadset, esmakordset jne. Pealegi oli läbi eksperimenteerimise ka kõik stuudioefektid-trikid neile selged.

Ent nüüdseks polnud enam tegu ühtse bändi, vaid nelja isiksusega. Ringo küll oli leebe, ent teised kolm olid kõik ära kaldunud oma personaalsetesse ambitsioonidesse ja nende jaoks oli bänd justkui ahel, mis ei lasknud neil teha, mida tahtsid. Stuudiosse oli peale bändi tulnud ka Yoko Ono, kes hakkas oma arvamust avaldama, seepeale tõi Paul sisse oma Linda ja kokkuvõttes oli stuudios pingeline võimuvõitlus, kus ühe seina ääres istusid John ja Yoko ja teisel pool Paul ja Linda.
Varem kirjutasid John ja Paul laule koos, aidates üksteist ja saavutades lõppversiooni alles stuudios, nii et kõik neli tegelesid laulude loomisega koos. Nüüd aga kirjutas igaüks oma laule eraldi ja neid stuudiosse tuues oli neil ka väga hea arusaam, missugune see olema peab ja see viis välja oma tahtmise pealedikteerimiseni teistele. Pinged olid laes.

Peale White Albumit hakkasid biitlid lindistama hoopis muid laule, mitte neid mis siin on. Selle tegemisest räägib ka film Let It Be, ent pinged olid tõusnud nii kõrgele, et bänd ei toiminud enam korralikult ja suur osa laule jäeti lõpetamata ja kogu materjal pandi riiulisse ja biitlid ise lahkusid vihastena. Need lood lõpetas (editing) hiljem üks teine mees ja albumina lasti need lood välja 70ndal aastal, juba pärast biitlite lahkuminekut pealkirja all Let It Be.

Nüüd teadsid kõik neli, et lõpp on lähedal ja seejärel nad otsustasid lõpetada korralikult. Kõik tülid heideti kõrvale ja paar kuud töötasid nad jälle koos nagu varemgi ning lõpptulemuseks on nende viimane ühistöö, Abbey Road.

See on nende parim saavutus. Kes peab end melomaaniks või muusika-armastajaks, peab omama seda plaati. Muidu ta lihtsalt valetab endale ja teistele. Sa ei tunne muusikat kui sa pole seda kuulanud. Ja ma isegi ei kavatse proovida aru saada neist, kes ütlevad, et neile see ei meeldi. Ma mõistan nad ilma pikema mõtlemiseta hukka.

Plaadi sisust ei räägi ma midagi, seda ei saa adekvaatselt sõnadesse panna.
Probably the best album ever recorded by mankind.