Ma nägin und kadunud ajast. Ma olin noorem, kõndisin oma keskkooli aegses maailmas ja kohtusin järjest inimestega, kes sel ajal mulle olulised olid (ja siiamaani on). See oli rabav kogemus, sest puutusin kokku nende mentaalsete konstruktsioonide ja tunnetega, mis mind aastaid tagasi valitses ja ma tundsin, kui palju me muutume ajaga.
Üks tõde, milleni jõudis Buddha, on see, et mitte miski ei kesta üle hetke, järgmine hetk on iga asi juba midagi uut. Teisisõnu kõik on kaduv ja seda peab endale teadvustama, sellega leppima, et see enam ei kurvastaks. Aga ma vaidlen vastu. On üks asi, mis ei kao inimese eluea jooksul: tema kogemine. Ole sa 5 või 30 või 60 aastane, see oled ikkagi sina ja mitte keegi teine, kes tajub oma meelte ja tunnetega maailma.
Ja see ongi elu traagika. Me tajume iseenda vananemist ja kaduvust. Selle tõttu nuttis juba Gilgamesh ja temast alates suured poeedid. See on põhjus, miks Siddhartha läks otsima Tõde ja pääsu meeleheite eest, mida taoline tõdemus võib endaga kaasa tuua. Võib tunduda, et ma räägin millestki rumalast - me ju kõik teame, et me muutume. Kui aga meie meeltesse kord loobitakse need elavad pildid minevikust, pole neist enam pääsu.
Või on? Kas ma peaksin tõesti kurvastama täna, kuna homne mina võib taga leinata tänast hetke, unustades ära kõik selle, mis tal endal on? Pigem soovida, et tunded meist selliseid lambaid ei teeks. Ent sellised me kord oleme.
skip to main |
skip to sidebar
Now that we've learned to play with fire
10 comments:
Aga kas see pole mitte nii, et iga hetk kus sa asud muudab seda kes sa oled ja seega sa pole enam kunagi see kes sa olid ja siis pole ka tajuja ise enam sama? Ning kas selle teadvustamine ja sellega leppimine ei peaks siis just täitma sellest "leinast" pääsemise vahendit?
Tajuja iseloom, välimus ja kõik muu tema juures muutub jah, aga tajumine ise jääb. Ma lähen hamba operatsioonile, aga ma ei saa seejuures mõelda "see pole enam see mina, kes seda valu tajub" - tajumine ise ei muutu.
Nojah, teadvustame seda endale küll, aga kui kord jälle mingi tugev mõjutaja (minu puhul unenägu) tuletab taas vana meelde, siis võtavad emotsioonid võimust ja teadvustamisest üksi pole enam kasu. Emotsiooni vastu on raske saada inimeseloomal.
Aga kas siis mitte samuti ei jää alles kõik muu? Nagu Sina, Maailm, Teised, ehk siis kõik mis on võimeline olema subjektiks?
Mitte Buddha õpetuse järgi (as far as I know).
Jah, aga just sinu järgi ma mõtlen.
Minu järgi... Noh, budistliku õpetuse kohaselt pole ma niikuinii (veel/üldse) võimeline aru saama sellest tõest, nii et ma ei pea üldse sellest lähtuma. Aga ma pakun välja sellise jutu...
Kas ei jää alles kõik muu subjektis - kas ma sain õigesti su küsimusest aru? Ei. Samaks jäävad tunnused - puul on juured, lehed; me hingame; homo tahab samasoolisi; laual on neli jalga jne. Aga iga hetk toob kaasa uue "asja" - uus keemiline koostis, uued rakud, uued tunded & mõtted, teistsugused soovid, ...
Subjekti olemus on pidevas turbulentses muutuses, mis teisisõnu tähendab, et subjekti polegi olemas - see on illusioon, kuna millestki pole kinni haarata, see muutub koheselt.
Ainus, millest on kinni haarata, ongi tunnused, sest need kuuluvad pigem ideede maailma. Tool on tool niikaua, kuni see vastab oma kujutlusele ideede tasandil. Nii ka meie kui subjekt, kui isik, kui ego. Me tunneme ära endas oleva elemendi toetudes teatud kriteeriumitele, kuigi samas pole see kunagi midagi kindlat ega püsivat.
Taju on midagi muud - see pole lihtsalt osa ideede maailmast, selle mõiste taga on otsene intuitiivne läte meis endis. Samas "tajun ma taju" kui midagi paigalseisvat. Tajumine ise on küll samuti muutuses nagu kõik muugi, aga samaks jääb see lihtne fakt, et me kogeme midagi (eksistentsi/reaalsust/call it what you will).
Ja see kogemise muutumatus võimaldabki meil kogeda kõige muutlikkust, mis tihtipeale pole meelepärane.
Ma ei saa aru, miks taju ei peaks olema osa ideede maailmast...eriti, kui selle nö läte peaks olema meis endis...aga meie oleme ju muutuses?
Meie oleme muutuses...
Miks sa arvad, et taju on ideede maailmast?
No kui meie oleme muutuses siis ei saa taju meist tuleneda. Kuidas saab tuleneda millestki muutuses olevast midagi muutumatut? Ning kui kõik teised asjad on ideede maailmas, siis miks just taju sealt pärit ei ole?
Aga ka ideede maailm tuleb muutlikest meist, need on abstraktsioonid, mida ise loome, ent siiski mingil tasandil on nad muutumatud.
Taju ei tule meist nagu abstraktsioonid, taju on vahend nende loomiseks.
...
Post a Comment