Mu köha on transmuteerunud haukumiseks.
Ma tahan endale ruumi, mis on täiesti ümmargune ring ja kogu seina katab aken kuskil torntoas. Siis ma saan sinna panna sellised kardinad, et ma teen toale ringi peale, kardina nöör/pulk käes ja katan terve toa pimedusse. Siis keeraksin ma ringi ja avaks jälle toa valgusele. Ma teeksin seda umbes kümme minutit päevas ja see oleks väga rahustav ja rõõmustav tegevus.
Ma tahan end redutseerida, sest mind on liiga palju. Muud moodi ma seda seletada ei oska. Liiga rahumeelne olen. 2006 aasta alguseks olin ma oma kaotatud ego uuesti mingitpidi üles ehitanud ilma igasuguste lisanditeta, nö. with minimum requirements. Kõik mu mõtted olid suunatud eksistentsi endasse, endast hoolisin vähe. Ma olin justkui piksevarras, lastes kõigel inimlikul ja ebainimlikul endast tormina läbi voolata. Mulle meeldib olla rahutu.
Iga laps või lasterühm peaks vanuses 5-10 leidma kuskilt õnnetu linnupoja, kes pesast välja kukkunud. Kuskil kaks nädalat üritaksid nad (võib-olla koos vanemate abiga) seda lindu toita, selle aja jooksul sügavalt kiindudes väetisse armsakesse. Siis see lind sureb, sest need väiksed ei oska teda õigesti koita. Ja see pole mingi kurjus laste vastu. Kaks punkti:
Niiviisi saavad nad varakult ja suhteliselt läbi ohutu subjekti kätte surma ja kaotamise kogemuse ning on edaspidi surma veidi paremini häälestunud.
Ning enam veel, sellisel juhul, kui nad on juba 13 või midagi, mõtlevad nad kaks korda, enne kui mõnda kassi hakkavad surnuks piinama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment