Pärast 12-tunnipikkust biitliseanssi oli mul peas (peale kõigi teiste antud teemaga seostuvate mõtete) arusaam: "I really need to lay off the Beatles". Ma olen sedasorti fanaatik, missugusi olemas ei tohiks olla. Miks mitte lihtsalt piirduda muusikaga? Mis kannustab mind uurima iga väiksematki informatsiooni nende elu ja isiksuste kohta? Miks pean ma nii tähtsaks märgata nende musikaalset arengut? See pole oluline...
See selleks. Parim selle juures oli, et ma kuulsin ära ka nende viimased kaks laulu - "Real Love" (pop-looke) ja "Free as a Bird", mis on tõepoolest viimane kadunud Johni teemant, kuhu Paul kirjutas veidi juurde (kahtlemata tajudes, mida publik kuulda tahab ja muutes seeläbi kogu loo justkui laialimineku lamendiks).
Muuseas, minu ja Kerli muusikalise maitse erinevusest annab hästi aimu Audrey Hepburn'i lauldud unelev-romantiline Moon River ja Rick Wakeman'i live'is esitatud pompoosne, valjude kirgaste trompetite ja rock-ansambliga esitatud A Journey to the Center of the Earth.
Ma tunnen, et biitlite muusikas on mingitsorti vitaalsust ja tervislikkust, mis puudub ühelgi teisel artistil, keda ma tean. On palju bände, kelle muusikalisi teoseid ma imetlen ja naudin, ent neis kõigis on teatud "haigused" sees või siis niisama teatud värvingud, millest biitlid on puhtad. Nende muusika on justkui kõige tervem ja tervislikum organism kõikide teiste seas.
The grass is always cleaner on the other man's grave!
Anarhismiga seoses... Tavaliselt seostavad anarhistid võimuga vaid repressioone, kontrolli, vägivalda. Vähemalt need on peamised põhjused võimu ja valitsuste kaotamiseks. Aga meie ühiskonnas on võim pigem hoolitsevas rollis oma sotsiaalabide ja -reformidega. Anarhia on loodusseadus, tugevama õigus; meie ühiskond on inimseadus, kus nõrgemate eest hoolitsetakse. Mis juhtub anarhistiga, kui ta kukub ja jääb näiteks kaelast altpoolt halvatuks? Anarhism on vaid tugevatele tervetele olenditele.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
sellest viimasest teemast tahaks sinuga rääkida.
Post a Comment