Back in the U.S.S.R., you don't know how lucky you are, boy

Eile õhtul jõudsin tagasi.
Tallinnas mamma-papa külas ja õe Kitty sünnal, õhtul hilja armsas Tartus, jutuajamine kodus.

Laen ennast ümber, nii füüsiliselt, ametlikult kui vaimselt. Kottide lahtipakkimine praegu järjekorras, sellele järgneb ülikooliprobleemide lahendamine ja kogu selle aja keskel proovin harjuda uuesti Eestiga.

Mul on väga hea meel tagasi olla ja Ameerika mulle eriti ei meeldinud, v.a. New York (love it). Asi on selles tempos ja elustiilis, milles ma seal elasin. Siiamaani olen peaaegu et neli kuud olnud igavese pinge all, joostes paigast paika ilma ühegi vaba minutita. Selletõttu olen ka nii vähe kirjutanud, selleks polnud lihtsalt aega. Uneaeg oli liialt kallis. See on küll ülepingutamine, aga seda võiks võrrelda sõduritega, kes koju naasevad. Sa naased koju võõrast keskkonnast, millega harjunud oled.

Tänase-homse päeva jooksul loodan kõigi sõpradega ka kohtuda. Aga praegusel momendil väldin ma neid kõiki, sest tahan mingi stabiilse seisundi saavutada. Hakkan neid otsima, kui selleks valmis olen ja lihtsalt loodan, et keegi selle viivituse pärast liiga pahane pole.